neljapäev, 2. oktoober 2014

Kiri hulludele.

Tunnen, et võib-olla nüüd on aeg küps, et rääkida enda bipolaarsusest, kuigi see pole mu jaoks kunagi selline asi, millest igal pool hõigata. Halvimast on nüüdseks juba mõned aastad möödas ja hetkel läheb mul väga hästi. Mõtlesin aga, et ei taha kirjutada sellist teksti, mille võib kokku võtta lausega: „Vaata, Tõnis on bipolaarne, tõlgenda nüüd iga tema sammu sellest vaatepunktist lähtuvalt.“ See on nii mitmes plaanis väär ja liigselt reduktsionistlik, et ma üldse ei hakkagi sellega oma pead vaevama. Mina ei võrdu sildiga „bipolaarne“. Elus on nii palju muudki. Seepärast ma ka loengutes sageli kirtsutasin nina, kui keegi taandas kogu kirjaniku loomingu hullumeelsusele. Jah, seda aspekti ei saa välja tõrjuda, aga see pole ka kõik, mis ühe inimese elus sünnib. Soovitan alati alustada suuremast ringist – inimeseks olemisest endast. Saja aasta tagust isiksust ei saa lõplikult taastada ka kõige ulmelisemate vahenditega. Inimene ja tekst, eksole.

Otsustasin seega kirjutada kirja, läkituse (seetõttu ka see sinatamine, andestust, kui nii on raske lugeda, aga teisiti ei oska hetkel), milles üritan läbi isikliku kogemuse mõnda asja selgitada ja visandada ühe võimaluse, kuidas raskeid aegu üle elada. Aga see on ka tõesti ainult üks võimalus miljonist. Pealegi, neid, kelle elu on kõige mustemas augus, ei pruugi ükski tekst puudutada. See on kõige kurvem olukord. Ükski eneseabiõpiku soovitus ei lähe sellises seisus tavaliselt üldse korda. See on köielkõndimine.

Köielkõnd

Tee depressiooni sügavikku on pikk ja aeglane. See võib kesta aastaid, ilma et sa millestki aru saaksid. Ja üks hetk käib mats vastu kõige madalamat põhja. Ma olin pikalt „vahelduva eduga“ depressioonis, mis aasta-aastalt ikka süvenes. Vahel avastasin, et tegelikult pole ju midagi valesti, asjad sujuvad, koolis läheb hästi, armastusegagi on hästi, aga ikka on üha halvem olla ja rõõmu ei oska millestki tunda. Kõik kaotab oma maitse, miski ei suuda vaimustada. Ja järsku tekib mingi vastupandamatu tõmme mitmenda korruse avatud rõdu või akna järele, et sealt alla hüpata. Enne, kui mind arsti juurde aidati, tundsin juba mitmendat nädalat, et see, kes nii halvasti kogu aeg mõtleb ja tegutseb, on keegi võõras. Ma ei tundnud ennast enam ära. See oli õudne tunne, selles tundes ei ole mitte midagi, mida tahaks eluski meenutada. Olin silmitsi enesetapuga ja miski pisike terake minus kartis jubedalt seda kaalutletud mõtet, kuid vastu ei suutnud hakata. Päev enne arsti juurde minemist langesin (vähemalt arsti sõnul) peaaegu stuuporisse – olin istunud õhtul ühikas arvuti ees ja vaadanud aknast välja. Järgmine hetk vaatasin kella ja möödunud oli mitu tundi, millest ma suurt midagi ei mäletanud. See on selline seis, kus väga vähesed asjad võivad aidata või korda minna. Kui sa suudad ahastuses veel nutta või midagigi tunda, siis pole kõik kadunud. Kui sa suudad kurta oma olukorra üle, siis pole kõik veel kadunud. Kui miskigi läheb veel sulle korda, siis pole kõik kadunud. Kui sa suudad veel mõelda, et kõik on kadunud, siis pole kõik kadunud. Enesetapp saabub rahulikult ja kaalutletult – justkui otsustaksid hommikul, et õhtul lähed kinno. Hüsteeria hoiab elus, kurbus hoiab elus, paranoia hoiab elus, ahastus hoiab elus, kurtmine hoiab elus. Isegi otsustusvõimetus hoiab elus. Ja kui neidki ei ole selles pimedas augus enam alles, siis säilib võimalus, et sa kukud köielt hoopis teise suunda, kus tunded tulevad tagasi, olgu nad nii hirmsad kui tahes. Ime on see, et köielt ja enesetapust eemale tõukamiseks piisab mõnikord kõige väiksemast asjast. Keegi ütleb tere, keegi kallistab tänaval, kollane vahtraleht langeb pähe, üks hea unega öö jne jne. Midaiganes, tõesti, midaiganes. Ja elu tuleb tagasi. Või vastupidi. Keskkond ja teised inimesed on kohutavalt olulised sellistel hetkedel, kuigi pimeduses viibijale ei pruugi need siis kuidagigi korda minna.

Diagnoos

Olen kohanud inimesi, kes justkui uhkustavad sellega, et nad bipolaarsed on. Mulle selline asi ei istu üldse, kuid kui see õhin diagnoosi vastu viib kaks bipolaarset kokku ja nad seetõttu sõpradeks saavad, siis olgu, las olla. On palju kummalisemaid asju, mis inimesed kokku toob. Ja kui keegi leiab lohutust sellest, et paljud kuulsad ja loomingulised inimesed on sama diagnoosiga, siis miks mitte. Peaasi, et aitab. Ühelt poolt on bipolaarsus ühiskondlikult konstrueeritud, jah, sest see on ju täiesti tavaline, kui inimestel on nii paremaid kui halvemaid aegu – keegi ei ole stabiilne. Ja kindlasti on mitmeid inimesi, kellele on pandud diagnoos, kuid nad olid lihtsalt mõnda aega masenduses ja muud midagi. Kust sa piiri tõmbad? Ei oska sellele vastata, ent arvan, et ka psühhiaatrias on see endiselt küllaltki lahtine küsimus. Teisalt pole hüpomaania ega musta masenduse hood ühiskondlikult konstrueeritud. Hüpomaanias pead ennast justkui jumalaks ja sa oled kõigeks võimeline, sa oleksid pidevalt nagu väga kõrge kaifi all (seda olen ma vist vaid korra kogenud – ei mäleta täpselt, mis „number“ mulle anti, aga minu tüüpi bipolaarsus tähendab peamiselt seda, et valdav seisund on sügav depressioon, osadel on aga vastupidi). Sügav depressioon aga halvab su lausa füüsiliselt. Sa ei suuda midagi teha, kogu aeg oled väsinud. Ma ei saanud vahel mitmeid päevi järjest magada, sest veri ja süda peksles kogu kehas, olin justkui palavikus. Ja mida ma ka ei teinud – nt ujumine jms füüsiline tegevus –, und ikka ei tulnud. Keha ei tööta, toimi enam.

Seega, bipolaarsuse diagnoos (tegelikult ükskõik milline psühhiaatriline diagnoos) on osalt küll silt, aga osalt täiesti põhjendatud määratlus, mis võimaldab arstil sind täpsemalt aidata. Foucault’likule pessimismile meeldib mulle alati vastata, et mul on küll hea meel, et ei pea nt 12. sajandi ravitseja juurde minema, kellel puudub peaaegu igasugune teadmine nakkustest ja tuimestusest. Foucault, sa tõmbaksid endal kodus tangidega hamba välja, riskides sealjuures lõualuu purustamise ja põletiku tekkimisega? Lase käia. Samas, tänapäeval on küll mitmed kunagi nii tavalised valud ja haigused vaat et kadunud ning eluiga ka pikem, aga ikka ei suuda paljud inimesed selle valutu ajaga midagi suuremat ja ilusamat ette võtta. Selle ajaga, mille mõni veetis kunagi kopsude väljaköhimisega. Aga võib-olla on see hetkel liiga ukumasinglikult misantroopne märkus.

Arstid võivad aidata, aga diagnoos ei ole nüüd see kõige tähtsam asi. Üldsegi mitte. Mulle meeldib elada nii, et ma sellele suurt ei mõtle ega põe. Sõnale „bipolaarne“ (ega ühelegi diagnoosile) ei tasu väga palju raskust ega tähendust omistada.

Ravimid

Sama lugu on ravimitega. Olen võtnud neid nüüd juba mitu aastat järjest ja otsa ei paista – arst ütleb, et see on pikaajaline protsess. Aga ma ei mõtle neile, kui nad just endast otseselt märku ei anna. Näiteks antidepressandid olid algul ikka väga kohutavad ja jahmatavad ning mul on hea meel, et ma neid kaua võtma ei pidanud. Mu keha oli justkui tsementi valatud, liigutused kohutavalt aeglased ja masendus läks nädala jooksul veelgi jubedamaks (aga see on normaalne, vähemalt nii nad ütlevad). Aga nende teiste ravimite olemasolu tuletab vahel meelde vaid „kiivritunne“ ümber pea. Vahepeal mõtlesin sellest kui „rahukiivrist“.

Kokkuvõtlikult: pole mõtet omistada väga palju tähendust oma „haigusele“, kui oled juba kasvõi sammukesegi august väljapoole astunud. Tabletid võivad aidata, aga on tuhandeid asju, mille puhul ei ravi mitte ükski pulber. Väga palju sõltub ikkagi sinust endast. Hea psühholoog võib samuti väga aidata. Ja loomulikult lähedased.


Isiklikud praktikad

Kui sulle vähegi meeldib mingi tegevus, siis tee seda. Ükskõik mis, peaasi, et seejuures teistel elada lased. Kui ma olin esialgsest šokist välja tulnud ja vaikselt rahunenud, siis pühendasin suurema osa ajast kirjutamisele, millega olin ka varem tegelenud, aga mitte kunagi nii järjepidevalt. See on üks asi, mis mind elus hoidis ja hoiab tänini. Teisiti oma elu ei oskakski ette kujutada. Siis ma leidsin n-ö lihtsad asjad, rohujuure tasandil: tammevõrse, päike, igapäevane ilm jne. Võtsin aja maha, tulin aastaks koolist ja linnast üldse ära. Käisin rohkem õues, aitasin aias töid teha. Käisin rohkem nendes kohtades, kus ma ennast hästi tunnen, et endast välja saada. See on siiamaani väga oluline. Elu on liikumine, aga see ei tähenda kohe kepikõndi vms. Roiskumisest ja seiskumisest on vaja välja saada. Kasvõi mõtetes.

Lähedased

Väga oluline. Ei pea olema ju palju sõpru, eriti introvertsematel (nagu minul), aga kui on vähegi keegi, kellega koos on hea olla, siis tasub neile usaldada oma kõige hullemad jamad. Siis tasub sellesse sidemesse panustada, et oleks, kuhu pärast langeda – ka temal. Mul on väga vedanud, mu parim sõber tuli mulle rasketel aegadel appi ükskõik millal ja ükskõik missuguses olukorras. Ainult helista. Mu kallim on mulle alati armastus, alati toeks ja alati valmis minema minuga maailma lõppu. Mu perekond on alati olnud mõistev, kui mul on olnud vaja näiteks aeg maha võtta jne. See „turvavõrk“ ei pea suur olema. Paljud suhted hoopiski väsitavad lõpuks ja tekitavad rohkem jamasid, kui asi väärt on. Karmid sõnad, aga vähemalt minu jaoks on see tõsi. Mõnikord pole kõik inimesed lihtsalt teineteise jaoks loodud. Kui su oma sõber ei taha üks hetk sulle silmagi vaadata või tere öelda, kuigi sa ise iga kord tunned teda nähes ainult rõõmu, siis noh … Ma näen oma parimat sõpra nüüd võib-olla kord kuus, aga iga kord on lihtsalt sära ja rõõm, nagu poleks muud teinudki kui ainult temaga koos olnud. Selline sunduseta vabadus on ääretult oluline.

Kui sa suudad mõelda kõige raskemal ajal, et sul on keegi või sa suudad nutta ja kurta või sa parema meelega teeksid midagi muud või sul on mingi koht, kuhu minna, siis pole kõik veel kadunud. Siis pole miski kadunud. Sinuga on hästi. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

Hoia end.

4 kommentaari:

  1. Sa oled vapper. Aitäh. Minul diagnoositi bipolaarsus, ja öeldi, et ravimite võtmisest. Tõsi, antideprekaid ja rahusteid olin söönud selleks hetkeks juba aastaid. Ja nii ta hakkas. Meeleolustabilisaatorid vahest aitasid, ilma nendeta oli puhas põrgu. Aga tundsin, et kammin vaikselt ja vääramatult sassi, see hirmutas.. tegin radikaalse otsusee loobuda ravimitest. Kõigepealt rahustitest. Siis antidepressantidest. Ja kõige lõpuks bipolaarsuse ravimitest.. ning nüüd on minuga kõik korras. Kunagisest labiilsest inimvarest on alles ainult mälestus. Aga see protsess, jõudmine siia, kus olen praegu, on olnud raske, ja on nõudnud mu terve olemuse ümberkonstrueerimist ja analüüsimist..
    Kõike head sulle!

    VastaKustuta
  2. Ilusti kirjutatud ning jõudu, jaksu. Tean, et lohutamisest ning motiveerimisest kasu eriti ei ole; aga teise inimese mõtteid on ikka huvitav lugeda...

    # Siin siis minust...

    Olen ise samas situatsioonis olnud, ning siiani masendus aeg-ajalt tuleb ja läheb. Halvimatel aegadel võisin valu tundmata rusikaga vastu seina lüüa. Siiani on mul mäluga probleeme (depressiooni üks võimalikke kõrvalnähte), ning raske meenutada, milline lapsepõlv. Aga vaikselt sammun paremuse poole...

    # Meistriks sunnitud

    Kirjaniku loomingu taandamine hullumeelsusele on kindlasti väär, aga selles on ka mõningat tõtt. Üks asi mida märkasin enda kohta oli, et halvimal ajal hoidsin kinni väga sellest, mis aitas probleemi ignoreerida või meeleolu neutraliseerida - joonistamine, õppimine; ning vältisin seda, mis väsitas - suhtlemine. Ma nö. lõpetasin rääkimise ning hakkasin kuulama, jälgima ja harjutama. Lõpuks hakkasin paremini aru saama inimeste käitumisest, motivatsioonist, kuidas erinevad asjad meeleolu muudavad. Ehk, ma sain loogiliselt lahti arutada inimest, ilma, et mu enda tunded ette jääksid. Lisaks mu joonistamisoskused kasvasid märgatavalt.

    Selle tõttu, et ma inimesi ja ennast jälgisin, olin suuteline päris mitmeid sõpru aitama nende rasketel hetkedel. Selleks ajaks olin masendust juba mitu korda läbinud, kui neil oli alles esimene kord.

    Aga, võib-olla sellest see tulebki, depressioon/bipolaarsus sunnib inimesi obsessiivselt tegelema millegagi, kuni nad teevad ära oma 10000h praktikat ning saavad meistriks. Ma ei usu, et hullumeelsus oleks siin see peamine faktor... pigem on harjutamine. Samas annab hullumeelsus juurde perspektiive, mida "tavainimene" ei näe, ning loominguliselt poolelt palju huvitavamad.

    # Silt minevikust

    Inimestele meeldib klassifitseerida asju; see lihtsustab mõtlemist ning aitab kiiremini otsusi teha. On kurb, kui seda tehakse: tema on kirjanik, tema on ehitaja ja tema on introvert ja tema hullumeelne. Kiputakse ka endale panema silte, mitte tahtlikult, vaid harjumusest.

    Sildid takistavad inimesel muutumist, sest #1 kui teised inimesed on sulle sildi andnud, siis sa ei taha neid petta, ning jätkad oma sildi kandmist; #2 kui sa annad endale sildi, siis sa klassifitseerid ennast mingisse gruppi, ning ei suuda ette kujutada end sellest grupist väljas.

    Inimesed eeldavad, et kui nad nüüd mingi hetk käituksid teistmooid, et siis kas see oleks ikka "tema ise". Nõuanne, et "jää endaks" on minu arust üks idiootsemaid soovitusi.

    Väiksena ei osanud sa kõndida, "jää endaks" oleks tähendanud, et sa ei oska praegugi kõndida. Oli aeg, millal ei osanud rääkida, kirjutada ega lugeda. Kas see oli enda "rikkumine", et sa õppisid rääkima? Siis mingi hetk inimesed peatuvad, et aitab... nüüd olen valmis, rohkem ei ole vaja areneda. Areneda saab igas suunas, alguses on see ebamugav, siis vähem ning lõpuks on see üks võimalikest käitumistest.

    Sildistamine on kahjulik nii endale kui teistele; elu on palju keerulisem, lihtsam, õudsam ja ilusam kui me tahame seda tunnistada. Oskusi tasub juurde õppida, eriti kui see on "elust rõõmu tundmine".

    # Ravimid

    Anti-depressantide toime ei ole just kõige lihtsamini ennustatav. Mõnedele mõjub paremini, mõnedele halvemini. Minul viisid need meeleolu hüpomaaniasse, mis oli samuti ebameeldiv. Samas, ühel tuttaval oli nendest abi ning viisid seisundi paremaks. Lihtsalt oleneb inimesest ning ajukeemiast.

    Ning meditsiin ei seisa paigal vaid sammub vaikselt ikka suurema arusaama poole. Hiljutine uudis oli näiteks selle kohta kuidas magnet stimuleerimisega leevendatit osade inimeste depressiooni sümptomeid (http://www.science20.com/news_articles/rewire_the_brains_circuitry_to_treat_depression-145952).

    VastaKustuta

  3. # Teistele, kes ei tea...

    On väga raske seletada, et mida tähendab depressioon või bipolaarsus. Parim, mis selle olemust seletavad, on need kaks koomiksit:

    * http://hyperboleandahalf.blogspot.com.au/2011/10/adventures-in-depression.html
    * http://hyperboleandahalf.blogspot.com.au/2013/05/depression-part-two.html

    # Soovitusi teistele...

    Kui keegi tuttavatest ütleb, et on "depressioonis" või "masenduses" siis käsitle seda samamoodi nagu, kui ta ütleks, et "ma murdsin oma jalaluu". Esimesena küsi, kas arsti juures käisid sellega ning kuidas tunne on... ning siis jätka tavalisete teemadega. Paanika siin kohal ei aita, kui hakkad liiga palju muretsema, siis see inimene lihtsalt ei räägi enda muredest - inimesetele ei meeldi teisi inimesi muretsema panna.

    See, et inimene murdis jalaluu, ei tähenda, et ta oma varbaid ei saaks liigutada... sarnaselt see, et inimene on "masenduses" ei tähenda, et ta ei suudaks mitte midagi tunda. Nõuanne, et pane oma jalaluu kokku, ei aita... lihtsalt arvesta sellega, et ta liikumine on natuke piiratud. Arvesta, et tol hetkel väldib rahva-masse, kuid võib kuskil pargis mingil huvitaval teemal arutada või siis õhtul filmi vaadata.

    # Kokkuvõtteks

    Elu liigub edasi... ning leidub teid paremuse poole, tuleb lihtsalt õige tee leida. Vahel tuleb selleks sisse-harjutud teest väga palju kõrvale kalduda.

    VastaKustuta
  4. Aitäh, et kirjutasid. Tundsin nii palju sellest ära. Olen aastaid olnud depressiivne, vahepeal hulljulgeid plaane tehes ja siis jälle tundemülkas maandudes, kus need kaunid plaanid enam-vähem uppusid. Kõige halvematel hetkedel tegin suitsiidiplaane, ainult julgusest jäi puudu. Õnneks sõbrad märkasid ja aitasid, kuigi vahel neid selle tõttu vihkasin, sest tõepoolest, ka mõni sõna või naeratus toimib ravimina ja aitab põhjast ülespoole. Lihtsalt sel hetkel oli ebameeldiv, kui plaanidest kõrvale kallutati. Võisin sõpradele tõesti palju meelehärmi ja peavalu põhjustada, kuid nad aitasid mind sellegipoolest. Arstile kõigepealt, siis pakkusid õlga, mille najale toetuda. Ja tõesti - väga raske on kellelegi seletada, miks ennast nii halvasti tunnen või miks ühelt hetkel lihtsalt nutt peale tuleb. Kõige lähedasematele ei suutnudki seletada, ei suuda siiani, sest paraku oli just nende suhtumine, et tuleb end ainult kokku võtta ja mitte nõrk olla.

    Siiani leban vahel voodis ega suuda päeva alustada, kuid aitab see, kui jaksan mõtted positiivseks muuta, või kui mitte, siis vähemalt neutraalsemas suunas. Füüsiline aktiivsus tuleb kasuks, kuid mõnikord pole selleks lihtsalt jõudu. Sellistel päevadel suhtun endasse kui masinasse ning täidan lihtsalt selle masina käimashoidmiseks vajalikke ülesandeid - söön, liigun, töötan, suhtlen.

    Antidepressandid kohutasid mind, seesama eelkommenteerija kirjeldatud "tsemenditud" tunne tekkis, mistõttu lõpetasin nende võtmise ja katsun teisiti toime tulla. Magneesiumi igapäevastest võtmisest on kasu, saan rahulikumalt magada, ärevus on väiksem, olen tegutsemisvõimelisem, paremas meeleolus. Antidepressantide puhul ei suutnud ma lõpuks enam elule adekvaatselt reageerida, sest mu tavalised tundeavaldused olid pärsitud, "luku taga" ja lõpuks olin ahastuses, sest ei tundnud enam ennast ära, ei saanud enam ka ennast analüüsida seetõttu, kuigi just eneseanalüüs on see, mis sõlmi lahti harutada aitab.

    Nüüd olen juba kogenud, vähemalt enda meelest, olen suutnud ka lohutada ja aidata kahte inimest, keda elu on maadligi vajutanud. Ma ei ütle, et kõik on ainult hästi, kuid mulle tundub, et halvim on selja taha jäänud. Aitäh veel kord, et selle teema avameelselt kirja panid, see annab jõudu.

    VastaKustuta